Analüüsin arvuti usse. Ussid on ohtlikud pahavarad, mis saavad arvutites levida ka ilma kasutajate abita, see tähendab iseseisvalt. Ussid levivad põhiliselt Windows-platvormil, kuid neid võib kohata ka näiteks Linuxil. Pahavara levib läbi turvaaukude, näiteks kui kasutaja pole ammu uuendanud oma viirusetõrjet, siis on väga kerge leida eelmiste versioonide auke (kontrollides, mida uuendati) ning läbi selle on ka pahavara kergem levitada. Üldjuhul kasutavad ussid peremees-arvutit teiste masinate skaneerimiseks ja nakatavad rekursiivselt paljunedes üha uusi arvuteid. Mõned ussid võivad teostada sellist protsessi, kus nad juhivad teisi masinaid kui zombiesi (nimetatakse robotvõrkudeks) ning läbi selle saavad nad saata laiali suurtes kogustes rämpsposti või rünnata DoS-i. Näiteks levis aastal 2000 arvutiuss nimega ILOVEYOU, mis põhimõtteliselt saatis kasutajale kirja, kus oli manus nimega LOVE-LETTER-FOR-YOU.txt.vbs ning seda manust avades, hakkas uss arvutis levima ning ka saatis samasuguse kirja edasi lähikontaktidele. Viirsue loojaks oli 24 aastane üliõpilane ning öeldakse et tegu on väga halvasti programeeritud ussiga, kuid kuna see pani inimesi uskuma, et neile tõesti saadeti armastuskiri, siis lõppkokkuvõttes tekitas see umbes 5,5-8,7 miljardit dollarit kahju üle maailma. Et pahavara levikut tõkestada ja arvutiussidest lahti saada, peaks iga kasutaja tutvuma Mitnicki seadustega. Mitnicki seadused koosnevad kolmest komponendist: tehnoloogia, koolitused ja reeglid. Tehnoloogia poolest peaks usside tõkestamiseks kasutama pahavaratõrjet (seda peaks ka regulaarselt uuendama), kasuks tuleks ka tulemüüride ja nõrkuste avastajate regulaarne kasutamine, et võimalik pahavara võimalikult vara avastada. Samuti peaksid kasutajad end koolitama ehk tuleks teadma õppida, mis on üldlevinud pettused ning mis kirju mitte avada, tuleks kasuks ka enda informatsiooni mitte jagada ning ka võimalusel pettuste vähendamiseks mitte kasutama ostmisel krüptoraha ja ka näiteks ebausaldusväärseid lehekülgi (näiteks kui on vähe tagasisidet lehe kohta, või on paar tagasisidet, aga need on ainult positiivsed ja imelikult kirjutatud). Mina kasutan intuitsiooni selles osas ehk vaatan kõike pilguga nagu iga leht tahaks mind petta ja lasen neil vastupidist mulle tõestada. Reeglite osas peaks isikliku informatsiooniga seadmetele mitte võõraid ligi laskma ning võimalusel kasutada paroole ja topelt autentimist. Kui aga kasutatakse üldkasutatavaid arvuteid (näiteks töö- või raamatukoguarvutid), siis peaks jälgima, et alati logid välja peale kasutamist ning ei jäta mingit tähtsat informatsiooni arvutisse.
Mina analüüsisin kosemudelit ehk "waterfalli" ning tegin seda Toyota näitel. Kuigi Toyota tänapäeval ei kasuta enam seda mudelit, tegi ta seda vanasti. Lugesin läbi artikli, kus küsitleti Satoshi Ishiit, kes on Toyota tarkvaraarenduse juht. Artiklis Ishii kirjeldab, kui halb ja mittesobilik on kosemudel tarkvaraarenduse jaoks. Ta ütleb, et suurimad miinused on see, et koodi ei saa selle mudeli põhjal testida enne kui arenduse etapp on tehtud ning see toob kaasa väga palju riske ja läbikukkumisi. Samuti mainib ta, et mudel loodi siis, kui tarkvara osa firmast oli väike ning autodel ei olnud palju elektroonikat. Ehk mida lihtsam oli tollel ajal mudelist aru saada, seda kergem ülesandeid jagada jne, millega antud mudel saab väga hästi hakkama ning see on selle mudeli üks suuremaid plusse, et kõik on ühisel arusaamal: mida peab tegema ja kuhu firma tahab jõuda. Ishii mainib, et neil on vaja väga palju muudatusi teha, et nende projektide kood oleks normaalne ja n.ö lean, sest mid...
Comments
Post a Comment